Lülisamba valu nimmepiirkonnas

Umbes 40-80% inimestest kurdavad valu lülisamba nimmepiirkonnas, kuid mitte rohkem kui 25% neist ei pöördu arsti poole. Tegelikult võivad sellised ebameeldivad aistingud tekkida nii suhteliselt kahjutute põhjuste kui ka lülisamba patoloogiliste muutuste tõttu. Seetõttu ei tohiks te neisse põlgusega suhtuda.

Alaseljavalu põhjused

Selg koosneb tervest struktuurielementide kompleksist: luud, liigesed, lülidevahelised kettad, sidemed, närvid. Nende muutustega võib kaasneda erineva iseloomuga valu. Lisaks on seljaaju ümbritsetud paraspinaalsete lihastega, mille puhul aetakse patsiendid sageli segamini lülisamba valuga. Seega võib valu põhjuseid olla palju. See võib olla ületöötamine, keha loomulik ümberstruktureerimine raseduse ajal jne. Kui aga valu tekib regulaarselt, tasub pöörduda vertebroloogi või neuroloogi poole, sest sageli viitab asjaolu, et lülisammas nimmepiirkonnas süstemaatiliselt valutab, teatud haiguste tekkele.

Kõige sagedamini diagnoositakse sellistes olukordades patsientidel:

• intervertebraalsete ketaste patoloogiad (vähenenud ketta kõrgus, väljaulatuvus, lülidevaheline song, diskiit);
• tahkliigeste patoloogiad (spondüloartroos, liigesetsüstid);
• põletikulised haigused (anküloseeriv spondüliit või anküloseeriv spondüliit, reaktiivne artriit, psoriaatiline artriit)
• osteoporoosist tingitud selgroolülide kompressioonimurrud;
• lülisamba neoplastilised kahjustused.

Intervertebraalsete ketaste patoloogiad

Degeneratiivsed muutused lülivaheketastes ehk osteokondroos on väga levinud, eriti noorte ja keskealiste seas. See on suuresti tingitud vajadusest istuda pikka aega või teha rasket füüsilist tööd. Vanemas eas ketas kuivab ja selgroolülid sulavad kokku.

Juba degeneratiivsete muutuste ilmnemise algstaadiumis lülisambavaheketastes, mis on lülikehasid eraldavad erikonfiguratsiooniga kõhred, võib tekkida valu lülisambas. See on tingitud ketta välimiste kihtide valuretseptorite ärritusest, samuti lülisamba tagumise pikisuunalise sideme ärritusest. Sageli kutsub osteokondroos esile aseptilise põletikulise protsessi, mis põhjustab segmentaalsete lihaste reflektoorset spasmi. Selle tulemusena tugevneb valu lülisambas ja tekivad liikumispiirangud.

Osteokondroos kipub pidevalt progresseeruma, eriti sobiva ravi ja elustiili korrigeerimise puudumisel. Seejärel põhjustab see väljaulatuvate osade ja seejärel intervertebraalsete herniate moodustumist, mis kutsub esile olemasolevate sümptomite halvenemise ja uute ilmnemise.

Kõige sagedamini kannatab nimmepiirkond, kuna see kannab igapäevatoimingutes suurimat koormust.

Eendid on ketta väljaulatuvad osad, säilitades samal ajal selle väliskesta terviklikkuse, mida nimetatakse annulus fibrosuseks. Kui provotseerivate tegurite mõju aja jooksul püsib, ei talu fibrosusrõnga kiud ketta sisemise sisu (nucleus pulposus) koormust ja survet ning rebenevad. Selle tulemusena ulatub tuum lülidevahelise ketta füsioloogilisest asendist kaugemale. Sel juhul valutab lülisammas alati nimmepiirkonda või kiirgub valu jalga ning vaevused intensiivistuvad äkiliste liigutuste, painutamise, raskete esemete tõstmise, pingutamise, köhimise, aevastamise, naermise, aga ka pikaajalisel ühes asendis istumisel, kõndimisel, seismisel.

Sageli võtavad juba moodustunud väljaulatuvate osade ja herniaga patsiendid alateadlikult sundasendit, kaldudes kergelt tervislikku suunda. Samal ajal võib lülisamba valu nimmepiirkonnas ulatuda suure intensiivsusega, võttes inimeselt töövõime. Sellistel juhtudel on ta sunnitud järgima voodirežiimi ning valu leevendamiseks pingutab kõverdatud ja kõhtu toodud jalga.

Kõige sagedamini tekivad eendid ja herniad seljaaju kanali suunas, mis sisaldab seljaaju (cauda equina) ja sellest hargnevaid närvijuuri. Viimased läbivad selgroo kehades olevaid loomulikke avasid ja hargnevad edasi nimmepõimikusse, mis vastutab alajäsemete ja erinevate organite (sh suguelundite) innervatsiooni eest.

Seetõttu sageli pikaajalise osteokondroosi, nimmepiirkonna herniate moodustumise korral lülisamba valu järk-järgult mitte ainult ei intensiivistu, vaid seda täiendavad ka muud häired. Kui deformeerunud ketas või põletikulise protsessi tõttu paistes pehmed koed suruvad kokku nende lähedalt mööduva seljaaju juure, tekivad neuroloogilised häired. Seetõttu võib lülisamba valule nimmepiirkonnas lisanduda valu, mis kiirgub tuharasse, kubemesse, eesmisse, reie sise-, välimisse, sääre ja labajala piirkonda. See sõltub sellest, millist närvijuurt pigistatakse, st millisel tasemel täheldatakse selgroo liikumissegmendi patoloogilisi muutusi. Samuti võib alajäsemete vastavates piirkondades täheldada tundlikkuse häireid roomamistunde, tuimuse, temperatuuritundlikkuse muutuste, valu, kombatavate stiimulite ja liikumispiirangute näol.

Osteokondroosi ja selle tüsistuste korral esinevad muutused ketaste kõrguses ja funktsionaalsuses põhjustavad lülisamba liigeseaparaadi kahjustusi, aga ka selgroolülide endi degeneratsiooni. Selle tagajärjeks on spondüloosi areng, s.o eesmise pikisuunalise sideme lupjumine ja osteokondraalsete kasvajate moodustumine lülikehade pinnal (osteofüüdid). Nad ei saa mitte ainult vigastada ümbritsevaid kudesid ja suruda kokku lülisambajuuri, põhjustades lülisamba tugevat valu, vaid ka sulanduda üksteisega. Selle tulemusena ühendatakse külgnevad selgroolülid üheks tervikuks, mis piirab järsult alaselja liikuvust.

Osteokondroosiga võivad kaasneda reaktiivsed muutused lülikehades, eriti reaktiivne aseptiline spondüliit, mis põhjustab osteoskleroosi. Sellega kaasneb luukoe tihenemine ja see suurendab järsult selgroolülide murdude tõenäosust.

Facet liigesehaigused

Nimmepiirkonna fasettide või fassettliigeste patoloogiad, eriti nende artroos, võivad samuti põhjustada valu nimmepiirkonnas, sealhulgas tugevat valu. Kuigi sagedamini on valu valutav ja lokaliseeritud sügavale sees. Nende välimus on tingitud asjaolust, et nende sünoviaalkapsel on rikkalikult innerveeritud. Sellistes olukordades koondub valu tavaliselt otse kahjustatud piirkonda ja kipub intensiivistuma painutamisel, sirgumisel, keha pööramisel või pikaajalisel seismisel. Kõndimine ja istumine aitavad nende raskust vähendada. Kuid mõnel juhul võib valu kiirguda ka kubemepiirkonda, sabakonda, aga ka reie selja- ja välispinda.

Lülisamba põletikulised haigused

Lülisamba põletikulised haigused on vähem levinud kui intervertebraalsete ketaste ja tahkliigeste patoloogiad. Samas põhjustavad need ka valu lülisambas. Nende hulka kuuluvad:

• anküloseeriv spondüliit või anküloseeriv spondüliit;
• reaktiivne artriit;
• psoriaatiline artriit jne.

Nende haiguste tunnused ilmnevad tavaliselt enne 40. eluaastat ja sagedamini 20. eluaastat. See eristab neid lülisamba ketaste ja liigeste degeneratiivsetest-düstroofsetest patoloogiatest, mis arenevad sagedamini 40 aasta pärast. Sellisel juhul iseloomustab valu intensiivsuse järkjärguline suurenemine. Samal ajal nende raskusaste väheneb pärast füüsilist aktiivsust, kuid ei vähene puhkeolekus. Seetõttu valutab põletikuliste haiguste korral lülisammas nimmepiirkonnas sageli öösel ja eriti tugevalt hommikul, vahetult pärast und.

Kõige raskem olukord on anküloseeriva spondüliidi korral ja see haigus mõjutab nimmepiirkonda kõige sagedamini kui teised põletikulised haigused. See termin tähistab lülidevaheliste liigeste põletikku, millele järgneb nende immobilisatsioon, mis on tingitud tiheda luu, kõhre või kiulise liitmise moodustumisest liigendavate luustruktuuride vahel.

Alguses iseloomustab seda kerge valu alaseljas, kuid aja jooksul levivad need järk-järgult kõrgemale, kattes rindkere ja seejärel lülisamba kaelaosa. Seda seostatakse lülisamba piiratud liikuvuse arenguga kõigil tasapindadel, kuna ilmnevate muutuste tulemusena näib selgroog olevat konkreetsel juhul sukeldunud. Samuti on täheldatud:

• nimmepiirkonna lordoosi joondamine (lülisamba loomulik kõverus nimmepiirkonnas);
• süvenev rindkere kyphosis, mis põhjustab kumerust;
• seljalihaste refleksne pinge;
• piiratud liikuvuse progresseeruv halvenemine, mis on tingitud tahkliigeste kaasamisest ja lülidevaheliste ketaste luustumisest patoloogilises protsessis;
• hommikune jäikus tund või kauem.

10-50% patsientidest täheldatakse iirise (iriit), sarvkesta (keratiit), limaskesta (konjunktiviit), vikerkesta ja silmamuna tsiliaarse keha põletikku (iridotsükliit).

Anküloseeriva spondüliidi progresseerumine toob kaasa asjaolu, et üha rohkem liigeseid muutub patoloogilisteks. Selle tulemusena on patsiendid sunnitud omandama nn paluja poosi. See tähendab rindkere lülisamba väljendunud kyfoosi, ülakeha kallutamist allapoole, jalgade painutamist põlvedes koos liikumisulatuse järsu piiramisega rinnus, mis mõjutab hingamise sügavust.

Haiguse progresseerumise kiirus sõltub ravi adekvaatsusest ja täielikkusest.

Lülisamba kompressioonmurd

Kompressioonimurd on lülikeha lamenemine, mille tagajärjel muutub see kiilukujuliseks. See põhjustab selgroo anatoomia häireid, võib provotseerida seljaaju ja selle juurte vigastusi ning saada ka degeneratiivsete muutuste kiire progresseerumise käivitajaks.

1. ja 2. nimmelüli on vigastustele vastuvõtlikumad, kuna nad võtavad suurima aksiaalse koormuse.

Sageli tekivad lülisamba kompressioonmurrud vanematel inimestel osteoporoosi tekke ehk luutiheduse vähenemise tõttu. Sellistel juhtudel võib vigastuse tekitamiseks piisata mitte ainult väikesest kukkumisest, vaid ka raskest tõstmisest või ebaõnnestunud liigutusest.

Patoloogiat iseloomustab valu esinemine selgroos, mis piirab liikumist ja intensiivistub istumisel, liikumisel ja sirge jala ülestõstmisel. Tavaliselt kestab see 1-2 nädalat ja seejärel väheneb järk-järgult 2-3 kuu jooksul. Mõnel juhul kiirgab valu niudeharjadesse ja reidesse. Murtud selgroolüli kõrguse vähenemine kutsub esile nimmepiirkonna lordoosi suurenemise, mis aitab kaasa ka valu ilmnemisele.

Kui luumurdu ei diagnoosita õigeaegselt, põhjustab selgroolülide kõrguse vähenemine kehahoia muutusi ja pikkuse langust. See kutsub esile reflektoorse pinge ja seljalihaste lühenemise, mis põhjustab kroonilist seljavalu ja tingib vajaduse pikkade puhkeperioodide järele.

Lülisamba neoplastilised kahjustused

Lülisamba neoplastilised kahjustused tähendavad hea- ja pahaloomuliste kasvajate teket selles, aga ka metastaase, mille allikaks on teiste elundite kasvajad. Seda esineb palju harvemini kui lülivaheketaste, tahkliigeste, anküloseeriva spondüliidi ja isegi kompressioonmurrude patoloogiaid, nimelt vaid 1-2% seljavaluga patsientidest. Kuid sellised kahjustused nõuavad võimalikult varast diagnoosimist ja ravi.

Lülisamba neoplastiliste kahjustuste iseloomulikud tunnused lisaks valule on järgmised:

• kehatemperatuuri tõus, sealhulgas subfebriili tase;
• põhjuseta kaalulangus;
• suutmatus leida mugavat kehaasendit;
• valu esinemine öösel;
• tugev valu selgroos;
• suutmatus leevendada valu tavaliste valuvaigistitega.

Isegi kui teil on 1 või 2 neist sümptomitest, peate viivitamatult arstiga kokku leppima.

Järgmised võivad ilmuda sarnaselt:

• Kondroom on pahaloomuline kasvaja, mida diagnoositakse 20% lülisamba vähktõvega patsientidest. Sagedamini moodustub see ristluus ja võib esineda igas vanuses ja soost inimestel.
• Youngi sarkoom – esineb 8% lülisamba neoplastiliste kahjustustega patsientidest. Tüüpilisem noortele meestele.
• Kondrosarkoom on pahaloomuline kasvaja, mis esineb 7-12% juhtudest. Sagedamini leitakse keskealistel meestel.
• Aneurüsmaalne luu tsüst on healoomuline kasvaja.
• Hemangioom on healoomuline vaskulaarne kasvaja, mis esineb 11% inimestest. Seda ei pruugita kogu inimese elu jooksul tuvastada. Kuid see suurendab selgroolülide murdude riski.
• Teiste kasvajate metastaasid on sekundaarsed pahaloomulised kasvajad. Kõige sagedamini lülisambasse metastaaseeruvad rinna-, eesnäärme-, kopsuvähk, harvemini neeru-, kilpnäärme- ja nahavähk.

Diagnostika

Kui lülisammas valutab nimmepiirkonda, tuleks aeg kokku leppida neuroloogi või vertebroloogiga. Vastuvõtul kogub arst esialgu anamneesi, esitades küsimusi valu olemuse, tekkimise asjaolude, püsimise kestuse, muude sümptomite olemasolu, elustiili jms kohta.

Seejärel viib spetsialist läbi uuringu. Selle raames ei palpeeri ta mitte ainult selgroogu, määrab valu lokaliseerimise, hindab patsiendi alateadlikult võetud kõnnakut ja kehahoiakut, vaid viib läbi ka funktsionaalseid teste. Nende abiga saate tuvastada anküloseeriva spondüliidi tunnuseid, neuroloogilisi puudujääke, hinnata lülisamba liikuvuse astet ja saada muid diagnostilisi andmeid.

Selle põhjal saab arst juba välja pakkuda võimalikud valu põhjused. Nende selgitamiseks ja kahjustuse ulatuse täpseks määramiseks on lisaks ette nähtud instrumentaalsed ja mõnikord ka laboratoorsed diagnostikameetodid. Enamasti pöörduvad nad abi poole:

• Röntgenikiirgus frontaal- ja külgprojektsioonides, mõnikord koos funktsionaalsete röntgenuuringutega;
• KT-uuring – võimaldab luustruktuure paremini visualiseerida, seetõttu kasutatakse seda sagedamini spondüloosi, luumurdude, luukasvajate jm diagnoosimiseks;
• MRT – võimaldab kõige põhjalikumalt hinnata kõhreliste struktuuride ja pehmete kudede seisundit, seetõttu kasutatakse seda sagedamini osteokondroosi, väljaulatuvate osade, lülidevaheliste songade, seljaaju kahjustuste jms diagnoosimiseks;
• elektromüograafia - näidustatud tundmatu päritoluga neuroloogiliste häirete korral, samuti närvikahjustuse astme hindamiseks;
• radioisotoopne osteostsintigraafia – kasutatakse pahaloomuliste kasvajate ja metastaaside diagnoosimiseks;
• Röntgeni densitomeetria on osteoporoosi diagnoosimise optimaalne meetod;
• müelograafia – kasutatakse seljaaju ja cauda equina närvide kokkusurumise nähtude tuvastamiseks.

Ravi

Iga patsiendi jaoks valitakse ravi rangelt individuaalselt, mitte ainult diagnoosi, vaid ka olemasolevate kaasnevate patoloogiate olemuse alusel. Sellest hoolimata määrab alaseljavalu põhjus loomulikult ravi taktika. See võib olla konservatiivne või hõlmata kirurgilist sekkumist.

Kuid esimene samm on alati valu leevendamine, eriti kui see on tõsine. Selleks määratakse patsientidele mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, spasmolüütikumid ja valuvaigistid. Ja rasketel juhtudel tehakse seljaaju blokaad - anesteetikumide ja kortikosteroidide süstid teatud lülisamba piirkonna punktidesse.

Voodirežiim ei ole kõigile patsientidele näidustatud. Ja intervertebraalsete ketaste patoloogiate korral võib see olla täiesti vastunäidustatud, kuna kehalise aktiivsuse vähenemine aitab kaasa lülisamba ägeda valu muutumisele krooniliseks valuks.

Konservatiivne või mittekirurgiline ravi on ette nähtud järgmistel juhtudel:

• osteokondroos;
• Bekhterevi haigus;
• tahkliigeste artroos;
• kerged kompressioonimurrud.

Tavaliselt on see keeruline ja koosneb:

• ravimteraapia, mis võib hõlmata MSPVA-sid, kondroprotektoreid, lihasrelaksante, immunosupressante, kortikosteroide, 
• füsioteraapia (UHF, magnetteraapia, laserteraapia, tõmbeteraapia jne);
• harjutusravi;
•  manuaalteraapia.

Kui alaseljavalu põhjuseks on lülidevaheline song, eend, spondüloos, rasked lülisambamurrud, kasvajad, on sageli näidustatud operatsioon. Samuti on see vajalik:

• degeneratiivsete muutuste konservatiivse ravi ebaefektiivsus;
• suurenev neuroloogiline defitsiit;
• seljaaju liikumise segmendi ebastabiilsus;
• tüsistuste teke, eriti seljaaju kanali stenoos.

Enamik kaasaegseid lülisambaoperatsioone on minimaalselt invasiivsed. Tänu sellele vähenevad järsult operatsioonisisesed ja -järgsed riskid, lüheneb ja kergeneb taastusravi periood ning efektiivsus ei jää alla traumaatilisematele avatud operatsioonidele. Sõltuvalt tuvastatud haigusest võib soovitada järgmist:

• Diskektoomia on operatsioon, mis on näidustatud peamiselt herniate ja väljaulatuvate osade puhul, eriti nende puhul, mis põhjustavad cauda equina sündroomi. Seda saab teha mikrokirurgiliste instrumentidega läbi umbes 3 cm sisselõike (mikrodiskektoomia) ja endoskoopiliste seadmete abil, mis viiakse lülisamba umbes 1 cm läbimõõduga täppispunktide kaudu (endoskoopiline diskektoomia). Kui intervertebraalne ketas on täielikult eemaldatud, asendatakse see tavaliselt implantaatidega.
• Vertebroplastika ja kyfoplastika on näidustatud selgroolülide kompressioonmurdude, hemangioomide ja mõnede muude haiguste korral. Operatsiooni olemus on kiiresti kõveneva luutsemendi viimine läbi õhukese kanüüli selgroo kehasse, tugevdades seda. Küfoplastikaga on lisaks võimalik taastada lülikeha normaalsed mõõtmed, mis on oluline nende pikkuse tõsisel langusel luumurru tagajärjel.
• Lülisamba stabiliseerimiseks kasutatakse fikseerimisoperatsioone. Selleks kasutatakse erinevat tüüpi metallkonstruktsioone, mis jäävad tavaliselt patsiendi kehasse kuni eluea lõpuni.

Seega võib nimmepiirkonna selgroog erinevatel põhjustel haiget teha. Seega, kui valu kestab pikka aega, kui see esineb regulaarselt, kui valu aja jooksul tugevneb ja veelgi enam, kui lisanduvad muud sümptomid, tuleks kindlasti pöörduda vertebroloogi või neuroloogi poole. Varajane diagnoosimine võimaldab avastada patoloogilisi muutusi nendel etappidel, mil nendega on kõige lihtsam toime tulla, ja kui mitte haigust täielikult ravida, siis vähemalt peatada selle progresseerumine ja säilitada kõrge elatustase.